Avatud dialoog keerulistes suhetes – lugu koolist puudumisest, peresuhetest ja taasühendumisest

Marta oli viimasel ajal õhtuti hilja väljas. Mõnikord tuli ta koju kell kümme, mõnikord kell üks. Vahepeal ei vastanud ta telefonile. Helen kirjutas talle ikka: “Anna märku, palun.” Mõnikord tuli vastus, mõnikord ei tulnud. Kui vastas, siis vaid ühe sõnaga: “ok”, “hästi”, “hiljem”, “maitea”. 

Kaido elab tütrest ja Helenist eraldi - teisel pool linna üürikorteris. Lahutuse järel arvasid mõlemad vanemad, et nii on kõigile kergem. Algul isa ja tütar vahetasid omavahel sõnumeid igapäevaelust ja muudel olmelistel teemadel. Viimasel ajal jäi seda aga harvemaks. Või nad peaaegu ei suhelnudki omavahel. 

Marta jäi aina sagedamini koolist koju, rääkis vähe. Ütles mitu korda, et tunneb end halvasti, aga kui ema püüdis aru saada, milles asi, tõmbus endasse. Kaidole tundus, et midagi on valesti. Kooli kirjad ja märkused aina kuhjusid Stuudiumis. Mitte keegi ei teadnud, kuidas tal päriselt läheb. 

Helen käis Martaga abi otsimas mitmest eri kohast. Vahel sai Kaido ka kampa. Perearstil, psühholoogi juures, kooli tugispetsialistide ja klassijuhataja juures. Kõik soovitasid midagi — proovige seda harjutust,  täitke toda töölehte, rääkige sellest teemast, minge jalutama, pidage graafikut, proovige ravimeid, puhake rohkem, puhake vähem. Harjutusi, rutiine, võimalikke selgitusi oli rohkem kui ööpäevas minuteid. Midagi ei olnud otseselt valesti, aga midagi ka ei muutunud. Ükski soovitus ei jäänud püsima. Ja lõpuks ei olnud enam jõudu, et midagi proovida. Marta keeldus kategooriliselt järgmisele “nõustamisele” minemast või järgmist soovitust kuulda võtmast. Selleks hetkeks tundis Helen, kuidas väsimus hakkas ka tema kehas alalist pesa looma.

Tööl ta pingutas nii kuis jaksas, aga õhtuti vajus tühjusesse, millel polnud enam kuju ega sõnu. Mure ja valu tütre pärast oli tõsiselt suur, aga jaksamatus ringi jooksmisest ja “ma ei tea enam, kuidas edasi” tundest oli sel hetkel suurem. Ka tundus Helenile, et iga tema jutualgatus või püüd Martaga suhelda tegi olukorda hullemaks. Ning kuigi ta ei soovi seda, ärritub tütar ema sõnade peale hetkega ja jalutab poole vestluse pealt minema. Saab haiget millestki. Millest - ei tea. Teinekord Marta hoopis vaikib, lööb pilgu maha, et peita veekalkvel silmi ema eest ning nõustub kõigega, mida ema räägib. 

“Ma ei tea enam, kuidas edasi,” ütles Helen kooli sotsiaaltöötajale järjekordsel kohtumisel. “Me justkui jookseme kogu aeg, aga me ei liigu edasi. Nii palju oleme proovinud, aga mitte miski ei aita.” Selle peale tutvustas tugispetsialist Helenile ja Kaidole avatud dialoogi - miski, mille keskmes ei ole nõustamine või lahendamine, vaid koos olemine ja kuulamine. Koos mõtlemine ja rääkimine selliselt, et iga hääl oleks kuuldud. Et kuulda ka seda, mis jääb ütlemata.

Helen mäletab, et esimene reaktsioon oli segadus, sest talle jäi kõlama üks lause: “Ei pakuta lahendusi.” Ta tundis, kuidas ärritus kehas tõusis. “Mis mõttes ei pakuta lahendust? Meil on vaja lahendust. Meil on vaja teada, mida teha.” Samas tundis ta ka kergendust, sest tal polnud enam jaksu järjekordseid harjutusi proovida või motiveerida Martat emotsioonide päevikut pidama.

Kaido oli peale sotsiaaltöötajaga vestlust otsekohesem: “Mis mõttes ei anta nõu? Miks siis üldse minna? Ma küll ei näe pointi, et nüüd mingit järgmist asja proovida, kui nõu sealt ka ei saa. Mis kuradi lähenemine see veel on?” põrutas ta telefonis Helenile, kui kumbki vanem oma koju sõitis. “Ta ütles ka ju kuidagi, et meie teame ise enda elu kõige paremini. Ja nemad on seal, et olla kaasas ja hoida mingit ruumi, kus me ise mõtleme need lahendused välja? Ma ei tea, mul pole aimugi. Aga midagi peab ju proovima, kõik muu on ju proovitud, Kaido!”

Miks tekitab avatud dialoog esialgu segadust?

Sest me oleme harjunud, et abi tähendab juhiseid, õpetusi ja selgeid “tee nii” vastuseid.

Avatud dialoog pakub aga midagi teistsugust. See pakub:

• kohalolu,
• võimalust kuulda iseennast ja teisi, et mõista, mis päriselt toimub iga osapoole sees,
• ruumi, kus järgmised sammud saavad kujuneda loomulikult ja omas tempos.

Avatud dialoog ei asenda arste, terapeute ega nõustajaid. See loob ruumi, kuhu spetsialistid saavad vajadusel liituda – ja kus pere saab oma olukorda mõista tervikuna, mitte killustatult, iga osalise perspektiivi arvesse võttes.

Esimene kohtumine: ebamugav ja teistsugune

Kohtumine kestis poolteist tundi. 

Räägiti sellest, kus keegi hetkel on enda mõtetega ja arusaamaga, mis üldse toimub, kuidas igaüks end tunneb. Räägiti  sellest, mis muret teeb: Marta koolist eemale jäämine, eri spetsialistide külastamine, Heleni väsimus, Kaido märkamine, et nad ei suhtle enam Martaga.

Marta ei rääkinud. Ta oli kohal ja kuulas. Ja keegi ei sundinud teda rääkima. 

Kohtumise läbiviijad kuulasid (neid oli kaks, muide). Mõnikord küsisid nad küsimusi, mis aitasid mingit teemat mõelda, aga nad ei vastanud ega pakkunud üldse ise välja, kuidas peaks või kuidas võiks. Või kuidas paremini saaks. 

Vahepeal nad hoopis pöördusid teineteise poole ja vahetasid omavahel mõtteid. Ja siis Helen, Kaido ja Marta kuulasid. Nad tõid oma mõttevahetuses välja momente, mida nemad olid märganud. Tõid välja, et tegelikult on see nii võimas, et kõik olulised inimesed kohale olid tulnud. Ka siis kui nad ise rääkida ei taha (viidates Martale) või ka siis, kui see tundub raske või ebamugav (viimast oli Kaido korra maininud). Ja uurisid mõtlikult edasi, mis võib olla ema ja isa mure või ka valu taga. Mis võib olla Marta vaikimise taga.

Ja peale mõnd järgnevat mõttevahetust hakkasid nad juba kohtumist kokku võtma selle tavapärase: “Aeg on lennanud nii kiirelt,” repliigiga. “Kas see nüüd siis ongi kõik või,” mõtles Helen. “Ainult küsimused ja mitte kuidagi targemaks ei saanud,” mõtles Kaido.

Ja ometi juhtus midagi, mida nad ei osanud oodata. 

Vastusena läbiviijate küsimusele: “Kas me võiksime uuesti kohtuda sellises vormis nagu täna kohtusime?” ütles Marta, kes oli muidu vestluse ajal pigem vaikne olnud, vaikselt, kuid kindlalt: “Jah.” Vanemad vaikisid. Dialoogi läbiviijad vaikisid. 

Kui nad edasi arutasid, kellega järgmisel korral võiks kohtumisele tulla, näitas Marta pöialdega endast kummalegi poole jääva vanema peale. See oli esimene kord üle pika aja, kui Marta ise midagi algatas. See oli ka esimene kord üle pika aja, kus Helen tundis, kuidas tema sees midagi toimus. Ta veel ei saanud aru, mis täpselt.

Miks võib avatud dialoogi algus tunduda ebamugav?

Sest meie aju soovib saada vastuseid. Kiireid lahendusi, mis rahustaksid olukorda, pinget ja murekoormat meie endi sees. Miskit, mis pakuks ka puht anatoomiliselt maandust meie pidevat stressiolukorda tundvale närvisüsteemile. Midagi konkreetset, mis leevendaks stressi ja murevalu.

Kui otsime vastuseid, mis sobiksid mitmele osapoolele, mis aitaksid aru saada, kuidas edasi ning mis oleksid võib-olla ka veidi püsivamad variandid, siis ei ole tihti kiireid lahendusi. On variant võtta samm tagasi, et kuulata üksteist veidi teisel viisil, et mõista selgemalt ka teiste vaatenurki. Et olla koos ja leida koos see miski, mis võiks sobida. Nii mulle, sulle kui ka talle.

See protsess võib olla esialgu ebamugav. Sest meie meeled vajavad aega, et kohaneda olukorraga, kus keegi ei ütle ette, vaid me olemegi veidi teadmatuses ja justkui otsimas, ootamas, settimas. Kuid tihti sünnib just nendest ebamugavatest ja pikematest protsessidest mingi väike nihe, mingi muutus, mis võib edasi viia millegi püsivamani.

Teine kohtumine: nihked, mis muutsid 

Teisel kohtumisel oli õhkkond teistsugune. Mitte kergem, aga teistsugusem.

Helen ütles, et vahepeal miskit nagu muutus, aga ta ei oska täpselt sõnadesse panna, mis. Sel korral rääkis Helen rohkem sellest, mis toimub tema sees, mitte ainult sellest, mis “peaks” toimuma. Kaido rääkis sellest, kuidas ta ei oska Martaga suhelda, kui tütar ei vasta sõnumitele. Ning et talle tundus see tore harjumus, kui nad päevas ikka mõne sõnumi vahetasid. 

Räägiti sellest, kuidas on nii, et ühte sündmust võidakse näha nii erinevalt.

Helen ütles ühel hetkel midagi, mida polnud tütrele ammu öelnud: “Ma näen, et sul on raske. Ma ei tea täpselt, kuidas aidata, aga ma tahan aru saada. Ma tahan kuulata. Ma tahan sinu jaoks olemas olla.”

Marta oli kohtumisel endiselt vaiksem, vastas küsimustele üksikute sõnadega. Ta ei vastanud ka ema repliigile midagi. Kuid ühe korra, kohtumise lõpupoole, ütles üsna otse: “Ma tunnen, et te mõlemad ootate minult midagi, mida ma ei suuda anda.” Seda lauset polnud varem ruumis olnud. Ja ometi oli see oluline. Mitte sellepärast, et see oleks lahendanud olukorra, vaid sellepärast, et see sai öeldud. Ja kuuldud Martale oluliste inimeste poolt.

Kohtumise lõpus arutasid nad, kas võiks kedagi veel avatud dialoogi ringi kaasata, näiteks kooli sotsiaalpedagoogi, kes on ka Marta jaoks oluline inimene. Marta ütles selle peale ei: “Praegu veel mitte, aga äkki kunagi tulevikus.”

Koju sõites tekkis Helenil taas tunne, et midagi vist ongi muutunud või muutumas. Ta ei saanud aru, mis täpselt, ning ausaltöeldes ei jaksanud ta rohkem selle peale ka mõelda. See kõik oli endiselt ka väga väsitav.

Igapäevased vaiksed sammud

Paari nädala jooksul ei juhtunud tegelikult midagi enneolematut. Aga juhtus midagi veidi teistmoodi kui tavaliselt. Helen ja Kaido hakkasid omavahel rohkem messengeris kirjutama. Ka neist asjadest, mis neid endid puudutasid ja kuidas nemad lapsevanematena olukorrast aru saavad — mitte ainult sellest, mida Marta vajab kodus või koolis või kuidas asjad peaksid üldse olema.

Marta hakkas vahel ise ütlema, kus ta on. Mitte alati. Aga vahel. Ühel korral palus ta, et ema ei kirjutaks iga tund. Helen suutis seda võtta mitte trotsina, vaid ausa piirina. See ei õnnestunud tal kohe, aga ta lubas tütrele, et püüab.

Kaido, kes muidu näeb asju rohkem mustades ja valgetes kontrastides ning ainutõdedena, ütles ühe korra Helenile: “Ma vist sain esimest korda aru, et kuidas sina seda asja näed. Ja see on ikka täiesti 180 kraadi minu arusaamast!”

Õhtul enne kolmandat kohtumist mõtles Helen unne suikudes: “Midagi ei ole veel otseselt nagu lahendatud ju. Aga mingi tunne on, et oleme kuidagi rohkem ühes kohas, ühel lehel… ma ei tea, võib-olla lihtsalt tahan seda nii väga, et kujutan seda ette.”

Selliste lugude puhul meeldib avatud dialoogi fännidele mõelda, et muutused ei sünni valmis vastustest. Esimene samm võib aga sündida sellest, kui üksteisele olulised inimesed saavad olla ruumis, kus on okei rääkida, on okei kuulata ja on ka täitsa okei vaikida. Veel tavalisem (ja lubatum!) on olla teadmatuses ja segaduses, ilma et keegi kiirustaks seda lahendama või parandama või ümber lükkama.

Marta loo puhul tekkis väike nihe ka sellest, et Marta, Helen ja Kaido olid valmis tagasi tulema. Isegi siis, kui oli raske. Või just sellepärast.

Märkus: nimed, olukorra kirjeldused ja detailid on muudetud, et hoida inimeste privaatsust.

Avatud dialoogi kohta saab edasi uurida meie kodulehelt →

14.11.2025

Kadri Vilgats

Avatud Dialoogi praktik
kogemusnõustaja
arendusjuht

LOE ROHKEM