Marie Apsolon
Marie.Apsolon@papaver.ee
Tallinna keskus
🗣 eesti, inglise
LOOVTERAPEUT (VISUAALKUNSTI SUUND)
-
Olen lõpetanud Tallinna Ülikoolis kunstiteraapiate eriala nii bakalaureuse- kui magistriõppes. Olen töötanud loovterapeudina alates 2018. aastast – rehabilitatsioonimeeskonnas, kooli tugimeeskonnas ja SOS Lastekülas.
Minu sihtgrupiks on olnud peamiselt lapsed ja noored, keda olen toetanud kognitiivsete, emotsionaalsete ja sotsiaalsete oskuste arendamisel. Töö on hõlmanud lapsi, kellel esineb intellektipuue, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, autismispektri häire või traumakogemus. Täiskasvanuid olen toetanud ärevuse ja depressiooni teemadel, viimastel aastatel juhendan ka kunstiteraapiagruppe väikelaste vanematele.
Olen täiendanud end ekspressiivsete teraapiate kontinuumkursusel ning arengupsühholoogia ja traumatöö alal.
Nipp: Tunded on nagu bussid - need tulevad ja lähevad. Sa ei pea minema iga bussi peale, mis tuleb. Võid vaadelda mööduvat bussi ja oodata seda, mille peale tahad minna.
-
Minu töö keskmes on usalduslik ja aktsepteeriv suhe. Lähtun isiksuse- ja lahenduskeskse lähenemise põhimõtetest, mida põimin kunstipõhiste tehnikatega. Lastega töös kasutan arengulise kunstiteraapia põhimõtteid.
Ootan vastuvõtule lapsi, noori ja täiskasvanuid, kes vajavad tuge näiteks ärevuse, madala enesehinnangu, keskendumisraskuste, traumakogemuse, tunnete juhtimise või suhtlemisoskuste arendamisel. Täiskasvanute puhul on fookuses sageli meeleolu langus, ärevus või igapäevaste kohustustega toimetulek.
-
Minu tassi hoiavad täis looduses viibimine, perega koosolemine, pikad jalutuskäigud, lauamänguõhtud ja head raamatud.
Kunstiteraapia eriala valik on kasvanud välja minu kogemustest ja soovist mõista inimeste sisemaailma. Alates lapsepõlvest on kunst olnud minu jaoks viis end väljendada ning aja jooksul on lisandunud sügav huvi inimpsüühika ja vaimse tervise vastu.
Lisaks tööle naudin aktiivseid tegevusi nagu tennis, pinks ja muud sportlikud väljakutsed.
„Me ei saa alati kontrollida, mis meiega juhtub, kuid me saame kontrollida, kuidas me sellele reageerime.” – Viktor E. Frankl