Mis tegelikult kunstiteraapias toimub? Jagavad Papaveri visuaalkunstiterapeudid Liispet Undusk ja Reet Velström
Kunstiteraapia juurde jõuavad inimesed sageli sarnase mõttega: ma ei oska joonistada. Selle taga on sageli varasem kogemus ja arvamus, et peab olema kunstilise andega või et keegi hindab, milline tulemus välja tuli.
Visuaalkunstiterapeutide Liispet Undusk (vasakul) ja Reet Velström (paremal) sõnul ei ole joonistamisoskus kunstiteraapias oluline. Tähtis ei ole see, milline töö välja näeb, vaid see, mis toimub loomise ajal – millised mõtted, tunded ja seosed selle käigus tekivad. Nagu Liispet ütleb, ei ole loovus midagi, mis peab juba olemas olema, vaid see tekib sageli just kohtumise hetkes, kui inimene lubab endal kohal olla ja erinevate kunstivahenditega ennast väljendada.
Visuaalkunstiteraapia on üks loovteraapia vorme, kus mõtteid, tundeid ja kogemusi väljendatakse joonistades, maalides või erinevaid muid erinevaid visuaalseid vahendeid kasutades. Oluline ei ole kunstiline oskus, vaid protsess ise ja see, mida inimene selle käigus märkab. Visuaalne väljendus võib aidata esile tuua selgemat pilti oma olukorrast ning märgata seoseid, mis muidu võivad jääda sõnastamata.
Esimesel kohtumisel on võimalik teapeudiga tuttavaks saada ja rääkida sellest, mis inimese kunstiteraapiasse tõi. “Väga oluline on saada infot, mis täpsemalt kliendile huvi pakub, millised on praegused teemad, millega ta soovib teraapias tegeleda ning millised on temapoolsed ootused,” jagab Reet, “vahel, näiteks kui kliendi eneseväljendus on mingil põhjusel piiratud (väikelaps, erinevad kõnevõimet pärssivas tervisehäired jmt), annab olulist infot terapeudile ka lihtsalt loomingulise protsessi jälgimine”.
Esimene kohtumine on nii kliendi kui terapeudi jaoks midagi kordumatut, se on omamoodi vastastikune kompimine - kes on see inimene siin ruumis, milline on temaga kaasas käiv universaalne maailm, mis hakkab ajapikku alles järgnevatel kohtumistel avanema. “Kindlasti ka usaldusväärsuse otsing. Usaldus aga tekib ajaga, nii et esimene kohtumine on tihti ka lihtsalt esmase kontakti loomine,” täiendab Liispet.
Sageli arvatakse, et kunstiteraapia meenutab kunstitundi või et terapeut vaatab valminud tööle otsa ja ütleb, mida see tähendab. Tegelikult see nii ei ole. Oluline ei ole see, mida terapeut loovtöös näeb, vaid see, mida inimene ise märkab ja millise tähenduse ta sellele annab. Samas ei jää inimene oma kogemusega üksi. Terapeudi roll on luua ja hoida ruumi, kus on turvaline katsetada ning küsimuste ja peegeldamise kaudu suunata tähelepanu sellele, mis võib muidu märkamatuks jääda. Nii võib inimene jõuda samm-sammult enda jaoks oluliste arusaamadeni.
Kunst kui eneseväljendus võib tuua esile ka raskeid kogemusi ja mälestusi. Reeda sõnul on just need hetked terapeudi jaoks kõige vastutusrikkamad - olla inimese kõrval ja toetada teda, kui midagi valusat pinnale tuleb. Liispet lisab, et vahel hõlmab teraapiatöö hoopis oskust olla inimese kõrval hetkel, mil ta alles otsib selgust või kogub jõudu, et muutuse poole liikuda: “lahendusi kiputakse tahtma kiiresti, ometi võivad need nii inimese kui terapeudi jaoks võtta oodatust rohkem aega, ilmnedes mõnikord üldse pärast kohtumiste lõppu”.
Loovprotsessis tuleb sageli nähtavale see, mida on keeruline sõnadesse panna.
Igapäevapraktikas võib näha, kuidas keeruliste teemade kujutamine võib anda inimesele suurema kontrollitunde. Kui kogemus saab pildi kaudu nähtavaks, ei pea see jääma ainult inimese sisse – seda saab vaadata, mõtestada ja sellega tasapisi edasi liikuda. Sageli kaasneb sellega ka oluline saavutustunne - ma sain hakkama. “Avastatakse enda loovust ja julgust eksperimenteerida, samuti saadakse kontakt oma tunnetega. Vahel tuntakse ära ka sissejuurdunud mustreid”, täiendab Liispet.
Kunstiteraapia võib olla koht, kus paremini aru saada, mis enda sees toimub või lihtsalt kogeda teistsugust eneseväljendust, eriti siis kui sõnu on raske oma kogemusele ja tunnetele leida. Looming võib pakkuda justkui väikest puhvrit, mille kaudu on võimalik ka keerulisemaid teemasid tasapisi puudutada.
Kui tunned, et tahaksid juba täna natuke loomingulisust kogeda, siis siin on mõned nipid Reedalt ja Liispetilt, mis oma mõtteid ja tundeid paremini märgata aitavad:
Reet soovitab aeg-ajalt teha endas “emotsioonide inventuur”. Võta hetk ning peatu, et märgata, mida päeva jooksul tunned ja kus täpselt need tunded kehas avalduvad. Nii kasvatad teadlikkust enda sisemaailmast ning see aitab ka oma emotsioone paremini mõista.
Liispet pakub praktilist tegevus: võta enda ette paber, kätte pliiats (või mõni muu vahend), sule silmad ning lase käel lihtsalt liikuda, ilma eesmärgita. Silmad taas avades vaata, mis sulle vastu vaatab. Kas miski üllatab sind või ehk annab pildist midagi erilist välja tuua? Selline kontrolli äraandmine pole alati lihtne, ometi aga vabastab ning võib midagi täiesti uut pinnale tuua.
Oma mõtteid jagasid Papaveri visuaalkunstiterapeudid Liispet Undusk ja Reet Velström.
07.07.2026
Liispet Undusk
Loovterapeut (visuaalkunsti suund)
Reet Velström
Loovterapeut (visuaalkunsti suund)
