Mida teha, kui kõik tundub mõttetu

Elu mõtte või mõttetuse teema üle on ilmselt paljud inimesed ühel või teisel eluetapil arutlenud. Elu mõtte kui suure abstraktse küsimuse üle ma siin mõtisklema ei hakka, see jäägu igaühe enda pusida. See postitus puudutab pigem seda sisemist, isiklikumat laadi küsimust: “Mis on minu elu mõte?”. Inimesed kohtuvadki sageli psühholoogiga just siis, kui senised vastused enam ei tööta. Või kui see “mina”, kes neile küsimustele varem vastas, on kuidagi kaduma läinud.

Tunded peegeldavad alati seda, mis meie elus toimub ja kuidas me toimuvale reageerime. Kui rääkida “mõttetuse tundest” (või ehk täpsemalt tühjuse ja lootusetuse kogemusest), siis võib olla on see märk sellest, et ilmselt oled väsinud, oled kaua pingutanud, aga kõik katsed loodetut saavutada on läinud luhta. Korduvad pettumised ja vahel ka üksikud, kuid see-eest väga valused kogemused võivad võtta usu, et pingutamine end üldse ära tasub. Samas võib selline mõttetuse tunne ka näidata, et elu on heaoluühiskonnale omaselt “liiga hea” ja et inimese vajadused on täidetud ilma pingutuseta.

Viktor Frankl on oma raamatus “…ja siiski tahta elada” (2016, lk 99) mõtisklenud, et inimesel pole vaja pingevaba elu, vaid tema jaoks olulist eesmärki, mille nimel pingutada. Heaoluühiskonna mugavus ei väljendu ainult materiaalses külluses. Ka meie ajastu info üleküllus võib võtta ära ruumi oma mõtete kuulamiseks.

Tiktoki videod, raamatud, podcastid ja blogipostitused (muuhulgas see, mida praegu loed) täidavad meie ruumi teiste mõtetega. Selles mõtete kirjususes võivadki sinu enda mõtted kaotsi minna. Seetõttu võib end mõttetuna tunda ka inimene, kellel on justkui kõik hästi, kuid kelle “minal” pole ruumi otsustada, tegutseda ja näha oma mõju maailmale. Niisiis võib mõttetuse tunne tekkida nii liiga raske kui ka liiga kerge elu puhul, kuid mõlema taga on vajadus tunda end uuesti elusana ja ühenduses iseendaga.

Mida siis ikkagi selle mõttetuse tundega peale hakata? Minu aus vastus on, et polegi ühte kindlat nippi. Kui sulle tundub, et koged seda esimest, väsimusest tingitud mõttetust, siis ei olegi ehk vaja uut eesmärki ega tegutsemist, võib-olla on sul vaja puhata. Mitte “laisklemise” mõttes, vaid eesmärgiga taastuda. Kui tunned, et puhkusest on kasu olnud ja keha ning meel juba end turvalisemalt tunnevad, saad hakata oma elus jälle tähendust otsima. Tähenduse leidmine ei pea olema järjekordne kohustus, sest muidu võid tagasi jõuda sinna, kust alustasid. Pigem võiks see uus otsimine sisaldada uudishimu: mis veel võiks minus elu äratada?

Tulles tagasi info ülekülluse teema juurde, arvan, et meil kõigil on info tarbijana enda ees vastutus oma “mina” säilitada. Kui loed, kuulad või vaatad midagi, siis märka samal ajal, mis sinus endas toimub. Küsi endalt: “Kas ma olen sellega nõus? Mida ma ise arvan?” Ära lase teistel mõtetel oma sisemist ruumi täielikult täita, ole kuulaja, mitte ainult tarbija. Nii hoiad elus omaenda “mina”, mis ongi tähenduse allikas. Viktor Frankl on öelnud, et tähendus võib sündida hoopis siis, kui inimene suunab tähelepanu endast eemale.

Nagu Frankl kirjutab, on inimese põhiolemus suunatus millelegi endast väljapoole – olgu see eesmärk, töö või keegi, keda ta armastab.¹ Seega võib mõttetuse tunde puhul aidata see, kui mõtestad oma tegevuse ümber: kelle heaks või mille nimel sa seda teed? Isegi väike tegu kellegi teise toetuseks võib anda uue tähenduse või eesmärgi.

Kui Frankl rääkis tähendusest, mis sünnib teisi aidates, siis psühholoog Mihaly Csikszentmihalyi nägi tähendust loomise ja tegutsemise kogemuses. Looming ei pea olema midagi suurt ja kunstilist, vaid ükskõik mis tegevus, mis nõuab kohalolu ja keskendumist. Nagu Csikszentmihalyi kirjeldab, võib täielik kohalolu viia selleni, et inimene saab tegevusega üheks.² Tegevusele täielikult keskendudes saab inimene taas kogeda, et ta mõjutab maailma. Loomine annab inimesele tagasi tunde, et ma olen olemas ja suudan midagi maailmale anda, mitte ainult sellest võtta. Mõnikord võibki olla mõttekam mitte püüda mõttetust “ära parandada”, vaid seda aktsepteerida.

Me ei saa alati tunda tähendust, aga me saame valida, et tegutseme ka siis, kui tähendus on hägune. Selles valikus on mingisugune kontrolli ja jõu tunne. Inimene, kes tegutseb teadmatusest hoolimata, võib kogeda oma teel suuremat tähenduslikkust kui see, kelle jaoks on juba elus kõik selge.

Mõttetus võib välja näha ja tunduda väga erinev: see võib olla väsimusest sündinud tühjus, või ka külluse keskel tekkiv vaikus. Mõnikord aitab puhkus, mõnikord tähelepanelikum kuulamine, vahel kellegi teise aitamine või millegi loomine.

Tähendus ei ole püsiv seisund, vaid miski, mis tekib ja kaob. Piisab, kui oled valmis märkama, kui ta end uuesti näitab.

15.12.2025

Anna Marie Jüriväli

Psühholoog

LOE ROHKEM

Allikad:

¹ Frankl, V. E. (2016). …ja siiski tahta elada: psühhiaatri vaade elule koonduslaagris (T. Kaar, tlk). Post Factum, lk 104.

² Csikszentmihalyi, M. (2007). Kulgemine: Optimaalse kogemuse psühholoogia (T. Lööve, tlk). Pegasus, lk 69.

Soovid psühholoogilise toe kohta rohkem teada?

Mõnikord aitab mõtete selginemisele kaasa see, kui saab oma kogemust kellegagi turvalises ruumis jagada. Papaveris pakuvad psühholoogid tuge erinevates eluetappides, lähtudes iga inimese vajadustest ja tempost.

Tutvu psühholoogilise nõustamisega Papaveris →